“Süü on tähtedel”

John Green. “Süü on tähtedel”. Pegasus, 270 lk.

Õigupoolest poleks ma pidanud seda raamatut lugemagi. Sest ma pole sihtgrupp ehk teismeline tüdruk või poiss. Ja keegi minu lähedastest pole vähi tõttu hullusti kannatanud, Aga kuidagi poolkogemata hakkasin lugema ning tundsin juba teisel leheküljel, et ei saa enne pooleli jätta, kui lõpulehekülg käes. Ma ei mäleta, millal viimati niimoodi raamatut neelasin ja öösel kella kaheni sellepärast ärkvel olin. Need faktid räägivad juba iseenese eest. See on tõeliselt äge raamat. Või peategelase, 16-aastase kilpnäärmevähki põdeva Hazeli stiili jäljendades – see on TÄR ehk Tõeliselt Äge Raamat. Kuigi kahe vähihaige noore armastus võiks olla pigem ängistav ja kurb, on see ikkagi TÄR. Või isegi LSÄR ehk Lausa Suurepäraselt Äge Raamat. Jah, kurb muidugi ka – eriti Augustuse ja Isaaci pärast – ning enne magamaminekut ei soovita selle lugemist ette võtta. Aga ikkagi. Erilised plusspunktid annaksin Hazeli vanematele, kes olid kirjutatud nii imelisteks, aga samas tõepärasteks ja soojadeks. Igatahes olen ma võlutud. LSÄR!

Ja mõned tsitaadid samuti.

Hazel: “Ma olen sinusse armunud ja ma ei kavatse võtta endalt naudingut, mille annab asjade nende õige nimega nimetamine.”

Augustus: “Nähtavasti pole maailm üks suur soovide täitmise tehas.”

Augustus: “Haigus pole hiilgav. Sellel pole mõtet. Millessegi suremises pole midagi auväärset.”

Ühel pärastlõunal osutas Augustus ebamääraselt pesukorvile toanurgas ja küsis: “Mis see on?” “See pesukorv?” “Ei, selle kõrval.” “Ma ei näe seal midagi.” “Need on minu väärikuse viimased riismed. Need on väga väikesed.”

Augustus: “Tõelised kangelased pole need, kes midagi teevad; tõelised kangelased on need, kes asju märkavad, tähele panevad.”

IMG_7234

Advertisements
By raamatusahtel

“Vana hõbe”

Toivo Tootsen. “Vana Hõbe”. Maagiline Ruum, 320 lk.

Irena ja Heiki Raudla on pärast ülimenukat ja ülihead raamatut Valdo Pandist taas ühe suurepärase teosega maha saanud. Kiitsin Irenat kohe siiralt ja südamest järjekordse lugemiselamuse eest! Esimese hooga jätsin eessõna lugemata ja arvasin, et Hardi Tiidus on ise kõik kirja pannud, aga kui mõne aja pärast eessõna juurde tagasi tulin, sain teada, et ikka Toivo Tootsen on nimikangelase tekstide, kaasaegsete mälestuste, telesaadete jms põhjal kõik kirja pannud. Tekst jookseb igatahes täiesti usutavalt ja mahlakalt ning jääb üle ainult: esiteks, tänulik olla, et meie keskel on selline suurmees elanud; teiseks, imestada, kuidas Tiidus ikka suutis kõik need entsüklopeedilised teadmised meelde jätta; ning kolmandaks, rõõmustada, et selline raamat üleüldse olemas on.

IMG_7218 

By raamatusahtel

“Ma armastasin rootslast”

Enn Nõu. “Ma armastasin rootslast”. Tänapäev, 252 lk.

Iseenesest pole raamatu teemas midagi erilist – kahe noore vahel lahvatanud suvisest armupuhangust on kirjutatud varem teab kui palju. Minagi olen selliseid omajagu lugenud ega saa öelda, et käesolev teos mind eriti vaimustanud oleks. Kumbki peategelastest – Eerik ega Ingalill – ei jätnud endast ka nii sümpaatset muljet, et oleks nendele kuidagi eriliselt kaasa elada soovinud. Aga selle raamatu teevad eriliseks siiski kaks asja. Esiteks, vanameister Enn Nõu teistmoodi keelekasutus ja stiil, mis on õigupoolest  väliseesti kirjandusele päris tihti omane, aga laiemas kontekstis võttes ometi harvaesinev. Ja teiseks raamatu lõpus mitmel leheküljel lahti rulluvad kujutluspildid eakate armastajate võimalikust kohtumisest 57 aastat hiljem – nii poeetiliselt ja eripäraste sõnadega kirja pandud seksuaalakti kirjeldust vist polegi lugema sattunud. Et umbes 80-aastaste inimeste vahekorrast saab üldse niimoodi kirjutada, on üllatav.

Image

By raamatusahtel

“Elu nagu kümnevõistlus”

Tiit Karuks. “Elu nagu kümnevõistlus”. Varrak, 300 lk.

Tiiduga töötasime koos Postimehes. Mitte kaua, sest teda kütkestas raadio ikkagi rohkem. Ja me olime ka erinevates osakondades. Aga puutusime kokku ikka ning vestsime juttu. Ta oli sümpaatselt tasakaalukas ja asjalikult arutlev. Ei läinud kollase vooluga kaasa, vaid esindas jätkuvalt tõsiseltvõetavat meediasuunda. Ning ei saa salata, et kuna autor ja meediamaastik tervikuna on tuttav, sai ka raamatut märksa teise pilguga loetud. Tiit kirjutab ladusalt ja lihtsalt, jutt jookseb nagu spordireporteril ikka. Kõige rohkem ruumi pühendab ta tööalastele sündmustele, kohtumistele, reisidele ja olukordadele, mida on tema elus olnud niipalju, et iga algaja ajakirjanik võib seda ainult kadestada. Igaühel pole ju võimalust olümpiavõitjaid intervjueerida, suurvõistluste melusse sukelduda, kriisiolukorras otsesaadet juhtida või rokilegendide kätt suruda. Tähendusrikas on mõistagi ka raamatu pealkiri, mille Tiit ise seletab lahti nii: “Pärast kordaminekut mõnel alal võib sind teisal tabada valus tagasilöök. Aga sa võitled lõpuni. Vähemalt üritad.” Good to remember.

Image

By raamatusahtel