Tõnu Õnnepalu. “Paradiis”. Varrak, 2009. 196 lk.
Ma pakun, et viimati oli see mõni Remarque’i raamat, millest ma niipalju tsitaate välja kirjutasin, nagu “Paradiisist”. Kusjuures olin siis 20 aastat noorem ja igasuguste mõjutuste suhtes tublisti vastuvõtlikum. Siis oligi tegu pigem uute ja huvitavate mõtetega, mis mind erinevatel põhjustel kõnetasid ja mille ma välja kirjutasin mõttega, et äkki kunagi läheb vaja.
Nagu allolevalt fotolt on näha, sai “Paradiis” roosade post-it kleepsudega üsna täis kleebitud – kokku 24 kleepsu! Kusjuures nüüd kõnetasid mind pigem mitte need kohad, mis tundusid uute ja põnevatena, vaid need, mis andsid edasi justkui minu enda mõtteid ja läbielamisi. Lihtsalt ma pole ise osanud neid kunagi niimoodi sõnastada või sama nurga alt mõelda.
Igatahes oli see imeline raamat. Midagi seal justkui ei juhtugi, aga loed ja naudid ja lisad järjekordse roosa kleepsu ja mõtled, et küll on kahju, et see raamat tuleb ju varsti raamatukokku tagasi viia… Selle viimase mõttepudeme leevenduseks kirjutangi endale kõik nood olulised tsitaadid siia välja.
*
Iga kord, kui enam midagi lugeda polnud ja see kohutav lapsepõlveigavus langes mu peale, millest polnud muud pääsu kui raamat, siis ma lugesin jälle Bullerby lapsi. Hiljem see oli mõni teine raamat. Aga ka selle teise ja targema raamatu ülesanne oli alati sama, mis Bullerby lastel: minna siit ära. (lk 16)
*
See, mis ma Sulle kirjutan, on minu Bullerby lapsed. Sest eks me ikka taha kirjutada neid raamatuid, mida me oleme nii palju lugenud. (lk 16)
*
Mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja. (lk 24)
*
Inimestele ikka tuleb kõiksugu veidraid ideid. Siis need lähevad jälle üle. (lk 33)
*
Ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. (lk 33)
*
Kui poleks väga vanu inimesi, me ei saakski teada, et kõiges on lõppude lõpuks kergust ja heldust ja heledust, kõigis neis riigikordade kadumises ja kohtade muutumises ja selles, et miski ei lähe päriselt nii, nagu sa oled plaaninud. Sest ta läheb lõppude lõpuks veel paremini. Lõppude lõpuks. (lk 33)
*
Imelik asi on see, et meie armastused, nii tulemusetud kui nad ka ei paista, on ainsad, mis (või kes) meid kuhugi viivad. (lk 39)
*
Kuigi minul oli ka kange tahtmine ikka õigesti teha. Ma tahtsin mängida, et oleks nagu päriselt. Ma teadsin ju, et seda kõike enam ei ole, aga ma tahtsin selle kõik veel korra läbi mängida. Nii nagu see ikka on enne asjade lõplikku lõppu: neid mängitakse veel, nagu nad oleksid päris. (lk 43)
*
Ma pole muutunud, aga ma olen rohkem õppinud olema see, mis ma olen ja ega sellel pole lõpuks ju nii väga vigagi. Tegelikult on päris naljakas. (lk 63)
*
Üksindusega harjumine võtab aega pool elu, aga sellest lahti harjumine käib vist mõne kuuga. (lk 64)
*
Kui suvi lõpuks Paradiisi kohale jõudis, siis ta oli minu arust suurem ja laiem kui kusagil mujal. Sellesse suvesse võis täiesti ära kaduda. Ja selle õhtud juulikuus ei lõppenud ega lõppenud otsa. Nii ma teda mäletangi. (lk 71)
*
Kui mul ongi kahju ja natuke sõdames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia. (lk 83)
*
See, mis majadest jääb, polegi nende tugevus ja tublidus, sest kui tugevad nad siis kunagi on. Kõik lagunevad ära. Mis neist jääb, on need head tunnid, mis ma istusin saunaköögis pärast sauna ja selle uks oli lahti ja oli suvine või kevadine õhtu ja loojuv päike paistis läbi pooppuu vilkudes sinna sisse. Ja ma ei tahtnud mitte kuhugi ega mitte midagi. (lk 94)
*
Keda me vajame veel elus kui mitte seda, kellele kerge oleks jutustada asjadest, millest muidu on nii raske rääkida? (lk 96)
*
Ja sul pole õieti kuhugi minna. On see üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil. (lk 119)
*
Ja meil kõigil on omad tunnipalvused, mida me peame pidama ja peamegi, tihti enda teadmata, läbi elu. Sest muidu ei saagi elu läbi. Nii nagu Helmil oli pliidi alla tule tegemine hommikul ja kellapommide üles vedamine õhtul. (lk 124)
*
Me oleme lihtsalt kannatamatuks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta rohkem kui mugavused. (lk 125)
*
Naljakas, eks ole, me elaksime nagu selleks, ja elame kõik need talved, et pärast oleks kellelegi midagi jutustada. Et kui tuleb ometi keegi, siis oleks. (lk 142)
*
Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta. Ja majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa teda ka nende kujul kaasa võtta. Sa lihtsalt oled need talved ja need suved ja need inimesed – võta või jäta. (lk 145)
*
Jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelegi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid. (lk 162)
*
Alati tasub enda oma hoida. Kui miski või keegi Sulle on omaks saanud, hoia teda, räägitagu mis tahes või mõtle ise mis tahes. See võib ju olla imelik kõigi teiste silmis, aga Sinule on see Sinu hea osa ja parem Sa hoia seda. Kui ta Sinult võetakse, ta võetakse omal ajal ja siis see on nii. Ei maksa asjadest ette tõtata. (lk 162)
*
Mõnikord võib õnnistus paista nagu needus, sest ta on nii imelik, ja see, mis tundub kõige suurema õnnena, osutuda selliseks jamaks, et sellest alles annab välja rabeleda. (lk 164)
*
Sest kas Sa tead, mis veel on täiuslik. See on see tänane suvistelaupäeva õhtu ja sauna kütmine, mis on metsa ääres vastu suuri kuuski. Selle kasetõrvalõhnaline suits lööb kenasti laiali õue ja heinamaa peale, nii nagu ta sellisel varasuvisel heledal õhtul lööb, mitte maha, aga natuke laiali, nagu suitsutuspanni suits, mida õrnalt on näha, kui vaatad lääne poole, vastu päikest. Ja see pehme rohi jalataldade all, mis varjus on jahe, päikese käes peaaegu soe, aga ometi ka natuke jahe, niiske, nagu kellegi ihu, pehme käsi. (lk 171)
*
Valvekord on viis tundi. Päris parasjagu. Nagu surnuaiavaht eile ütles, kui oma muruniitja lõuna ajal kirikueeskotta ära pani ja koju läks: ega tööle või liiga teha. Õige, parasjagu on hea. (lk 186)
Iga
Raamatusahtel 