Nikolai Nossov. “Totu kuul”. Eesti Raamat 1969. 375 lk.
Kahtlustan, et ega ma lapsena selle raamatu sisust sajaprotsendiliselt aru ei saanud. Kindlasti ma ei teadnud siis midagi aktsiatest, kapitalistidest ega parlamendist (ehk nagu raamatus kirjas – pulamendist). Aga need detailid ei takistanud mul raamatust vaimustusse sattuda. Lugesin mõnuga ja korduvalt. Siis tuli umbes 30-aastane paus (oh õudust, kui sellele aja kiirele kulgemisele mõelda) ning nüüd lugesin uuesti. Peamiselt sellepärast, et oli ju vaja raamatut, mille tegelasteks pole inimesed.Andku ulmefännid mulle andeks, aga ma lihtsalt ei suuda ühtegi ulmekat lugeda. “Totu kuul” on maksimum, mida ma suudan. Sest sealsed tegelased, marakannid, ei ole küll inimesed, aga on siiski väga inimeste moodi. Nii et sestap peaks see lugemisnimekirja järgi kvalifitseeruma küll.
Lugemismulje 30 aastat hiljem oli samuti tore. Nüüd lugesin seda muidugi hoopis teise pilgu ja teadmistega, kõrvutasin raamatutegelaste juhtumisi reaalse eluga Eestis ja mujal, poliitiliste sündmustega, ühiskonnaelu nüanssidega. Ja muidugi nautisin tõlkija Iko Marani oskust-nutikust marakannidele vahvaid nimesid välja mõelda – Klaasikildre, Tirring, Surring, Kalmare, Prunt, Coifield, Tropp, Silguke, Sulio, Soku…
Raamatusahtel 