Neljas – kaasaegne eesti kirjaniku teos

Erik Tohvri. “Äri ja armastus”. Varrak, 2016. 245 lk.

Töö tõttu olen sattunud päris mitut Tohvri romaani lugema, nii ka tema uusimat raamatut, seda siin. Minu lemmikautorite hulka ta ei kuulu, aga samas mõistan väga hästi, miks ta juba pikka aega üks Eesti loetumaid kirjanikke on. Võrdleksin Tohvrit ehk kunagi samuti ülimenuka Kaugveriga – mõlemad mehed kirjutasid elust meie ümber, keskealiste inimeste armastusest, oma koha otsimisest jne.

Erik Tohvri on leidlik, hea sulejooksu ning fantaasiaga. Aga käesolevas raamatus läks ta minu meelest just selle fantaasiaga liiale, sest mõned episoodid on justkui Türgi või Mehhiko seebikast võetud ega tundu sugugi tõepärastena. Liiga palju on kokkusattumusi ning nii mõnegi suhteliini puhul on lõpplahendus hõlpsasti ette aimatav. Ka dialoogid on kohati kunstlikud. Ma pole veel kordagi kuulnud, et eakad inimesed tervitaksid teineteist kunstlikult härratades-prouatades, nagu Tohvri seda kirjutanud on:

“Tere, proua Kummer! Rõõm teid jälle näha.”

“Tere, härra Raavik! Kas üks krüsanteem nagu alati?”

Muljet päästab pisut üks tegelastest, leskmees Evald, kelle sõnavara on toredalt humoorikas ja muhe. Tema pärast võiks raamatut lugeda küll.

Kolmas – raamat, mille tegevus toimub…

… kohas, mida oled külastanud.

Donna Leon. “Seisus kohustab”. Pegasus, 2015. 221 lk.

Veneetsia, mu lapsepõlve unistuste linn… Miks see nii on olnud, sellest kirjutasin oma raamatublogis juba mullu, pärast raamatu “Tuhat päeva Veneetsias” lugemist. Käesoleva raamatu tegevus toimub samuti Veneetsias, ent seekord on see imeline linn pelgalt taust omapärasele krimiloole, mida lahendab commissario Guido Brunetti. Mõrvalugu iseenesest oli põnev ja lõpplahendus ettearvamatu, ent paraku polnud tegelaste hulgas ühtegi, kellele oleks saanud kaasa elada, kelle käekäigu pärast muretseda. Kõik ohvri lähedased – ja ohver ise – olid kujutatud külmade, uhkete ning eemalseisvatena. Isegi peategelasest politseinik, ehkki tubli ja südamlik mees, ei mõjunud minu jaoks piisavalt sümpaatsena. Seega – halb ei ole, aga erilist elamust ka ei pakkunud. Ja Veneetsia vilksatab siin-seal vaid statisti rollis.

 

Teine – 2015/2016 ilmunud lasteraamat

Andrus Kivirähk. “Karneval ja kartulisalat”. Varrak, 2015. 128 lk.

Kui juba Kivirähaga seda lugemisaastat alustatud sai, siis jätkasin samas vaimus. Laps sai jõuluvanalt ühe tema raamatutest ning see oli käepärast võtta. Mõnusad lühikesed ja fantaasiarohked jutukesed, jaburate lahenduste ja puäntidega. Lastele ilmselt meeldivad sellised tegelased nagu jalgpalli suuruseks paisunud kustutuskumm, oma kõhus kooki küpsetav lasteaiakasvataja, ujumist armastav hiir, arvutada oskav padi, praetud kanaga ehitud sirel ja kurb supikulp. Mulle meenutasid need natuke oma lapsepõlves palju loetud Eno Raua lühikesi lastejutukesi, kus tegelasteks olid näiteks hirmuäratav tolmuimeja ja sõjakas pudrunui. Ja need jutud meeldisid mulle üliväga. Küllap meeldiksid ka Kiviräha omad, kui ma laps oleksin.

Esimene – raamat, mida “kõik teised” on lugenud…

… aga sina miskipärast ei ole.

Andrus Kivirähk. “Mees, kes teadis ussisõnu”. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 381 lk.

Ma tõesti ei ole Kivirähka varem lugenud ega tema näidendeid teatris vaadanud. Mul on lihtsalt olnud alati trots kõige vastu, mis on tohutult populaarne ja mida igal pool kiidetakse. Nagu Kivirähk. Ja Mikita, keda ma samuti lugenud ei ole. Seetõttu sobis kõnealune väljakutse teema mulle imehästi.

Muljed on kahetised. Jah, Kivirähk on andekas, seda ei saa salata. Milline fantaasia – sest tegemist on ju pesuehtsa täiskasvanute muinasjutuga. Ajaloohuvilisena meeldis mulle ka see, et loo sisse olid põimitud meie ammuste esivanemate uskumused, mõtted ja kombed. See tekitas omamoodi sooja ja armsa tunde. Lemmiktegelane oli rästik Ints (ehkki tegelikult kardan kõikvõimalikke madusid ikka üliväga). Kuid minu jaoks oli romaanis liiga palju koledust, verd, vägivalda, surma. Kõige selle rohkuse tõttu pidin tublisti pingutama, et raamat ikka lõpuni lugeda. Ja mida lõpupoole jõudsin, seda verisemaks läks. Surma said ka need, kes seda kindlasti ei väärinud.

Kokkuvõttes väga huvitav ja suurepäraselt kirjutatud, aga samas kurb ja kole raamat.