Kolmekümne neljas – raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal

Diane Setterfield. “Kolmeteistkümnes lugu”. Varrak, 2007. 416 lk.

Pikka aega mõtlesin ja otsisin, mis võiks olla too jõuluraamat, mida samuti siinses väljakutses lugeda tuleb. Lasteraamatut ei tahtnud, “Hercule Poirot’ jõulud” on ammu loetud… Siis sattusin lugema “Kolmeteistkümnendat lugu” ning selgus, et osa selle tegevusest toimub just jõulude ajal. Sestap sobitasingi selle raamatu väljakutsesse. Seda enam, et ühegi teise, senilugemata kriteeriumi alla poleks see enam sobinud.

Põnev ja hästikirjutatud raamat oli. Meenutas natuke “Jane Eyre’i” (millele leidub teoses ka rohkelt viiteid), natuke “Rebeccat”, natuke mõnda klassikalist kriminulli. Lühidalt öeldes räägib raamat sellest, kuidas noor biograaf Margaret hakkab kuulsa kirjaniku Vida Winteri elulugu kirja panema ning saab teada süngeid saladusi, mis on seotud naise väidetava kaksikuks olemisega. Ka Margaret ise ka kaksik, kelle õde suri, nii et raamatus leidub palju arutlusi kaksikuks olemise teemal. Kahtlustan, et autor on ka ise kaksik, kuidas muidu ta nii hästi seda teemat valdab. Või kui ei olegi, siis on ta vähemalt teinud ära põhjaliku uurimustöö selles vallas. Põnevust ja puänte jagub rohkesti ning päris tavaliseks naistekaks seda kuidagi nimetada ei saa.

Kolmekümne kolmas – raamat, mis on minu lugemissoovide nimekirja lõpus

Peter Pomerantsev. “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik”. Tänapäev 2015, 264 lk.

Lood kaasaegsest Venemaast ei tundunud tõesti selline lugemisvara, mis mind paeluda võiks. Sellepärast nimetan ka seda raamatut oma lugemissoovide nimekirja lõpus olevat. Ometi pidin tunnistama, et raamat meeldis mulle üliväga. Eelkõige autori särava stiilija meisterliku jutustamisoskuse poolest. mis ei lubanud raamatut käest panna enne, kui see läbi oli. Samas tahaksin loota, et ehkki Peter Pomerantsev kirjutab oma kogemustest ja läbielamistest, on ta siiski tohutult üldistanud ja liialdanud. Muidugi olen ma kuulnud uudiseid praeguse Venemaa kitsaskohtadest, aga et sealne elu nii jabur ja üle võlli on, tundub siiski uskumatuna.  Näiteks eksisteerivat Moskvas Kullakaevajate Akadeemia, kus tütarlasteletõsimeeli õpetatakse, kuidas miljonäri armukeseks saada. Ja et neid lauljakarjääri tegevaid tüdrukuid, kellel lauluanne küll puudub, aga kel on see-eest rikas sponsor, nimetatakse laulvateks aluspüksteks. Ning et Forbes’te ehk rikkurite uutest džiipidest võib leida nii sisseehitatud mullivanne kui kinosaale.

Kõige tipuks paar tsitaati miljonäridest unistavatelt tütarlastelt:

“Mees on nagu lift üles ja mina kavatsen sellega igatahes sõita.”

“Miks peaks naine end tööga tapma? See on mehe roll. Meie asi on end naistena täiustada.”