Kahekümnes – klassikaline armastusromaan

Santa Montefiore. “Pääsuke ja koolibri”. Varrak, 2005. 383 lk.

Päris hea oli vahelduseks sedasorti raamatut lugeda, eriti käesolevat nukrat eluperioodi arvestades. Raamat oli samuti kurva alatooniga, aga ei muutnud enda meeleolu veelgi kurvemaks, vaid kuidagi sobis… Tundus, et tegelased ei osanud armastuse üle rõõmustada ja olid ise ka kogu aeg nukrad, otsisid midagi muud ja polnud lõpuks ikka sellega päriselt rahul… Kümme aastat tagasi lugesin samuti keerulisel eluperioodil sama autori “Meelespeasonaati” ja see haakus minu lugemismaitse ja meeleoluga samuti hästi. Peaks ilmselt veel mõne tema raamatu läbi lugema, neid on õnneks kenake hulk.

Üheksateistkümnes – näidend

Tennessee Williams. “Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid”. Eesti Raamat, 1976. 340 lk.

Esimene kokkupuude Tennessee Williamsi loominguga raputas mu põhjalikult läbi. See juhtus ilmselt 1988. aastal, kui mina ja mu pinginaaber sattusime Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee näiteringi nooremasse rühma, mida juhendas hilisem telerežissöör Priit Hummel. Vanemas rühmas käisid aga sellised tegelased nagu Madis Milling, Jaagup Kreem, Ene-Liis Semper, Tamur Tohver, Tarvo Krall, Rednar Annus, Taavi Eelmaa, Pille Minev, Tarmo Männard… Me olime nende tõelised fännid, käisime nende proove ja etendusi vaatamas ning olime nii mõnessegi salaja armunud. No teisiti ju ei saakski – teismelistel tüdrukutel on ikka silmarõõmusid vaja, kelle poole platooniliselt õhata!

Paar vanema rühma lavastust jõudis ka ETV ekraanile ning üks neist oli Tennessee Williamsi “Elamiskõlbmatuks tunnistatud” umbes 1988. aastal. See on kahe tegelasega lühike näidend, mis kulgeb raudteerööbaste ümbruses ning mis kummalisel kombel mulle tohutult hinge puges. Kõik see traagika ja lüürika ja ilusad unistused ja räpane reaalsus ning nende omavaheline kokkukõla! Näidendi muusikalises kujunduses oli kasutatud Riho Sibula instrumentaalpala “Kuulaps”, mida kuulsin siis esimest korda ja mis mind tänagi lummab. Kahjuks ma ei mäleta, kes mängis näidendis tüdrukut, Williet – ehk oli see Pille Minev või näiteringi juhendaja Maret Oomeri tütar Kristiina, sest ma justkui mäletan, et tegu oli heledapäise tüdrukuga… Ene-Liis polnud see kindlasti, tema oli hoopis jõulisem ja teistmoodi natuur. Aga poissi, Tomi, mängis Rednar Annus, ja kokku oli see midagi väga erilist. Nüüd, näidendit üle lugedes meenusid isegi nende osatäitjate hääletoon ja mõned žestid – järelikult pidi see tõesti suurepärane lavastus olema!

Lugesin sellest kogumikust ka teised Tennessee Williamsi näidendid läbi, aga neid pole ma kahjuks näinud ei teatris, kinos ega televiisoris. Aga tahaks kindlasti näha näiteks “Trammi nimega iha”, kus peaosas selle rolli eest Oscari saanud Vivien Leigh. Või “Klaasist loomaaeda” mõne Eesti teatri mängukavas. Miskipärast tuli mulle seda lugedes silme ette Anne Reemann vitaalse Amanda ja Ursula Ratasepp tema tütre, justkui oma maailmas elava Laura rollis…

Kaheksateistkümnes – maagilise sisuga raamat

Mare Kõiva. “Eesti loitsud”. Pegasus, 2015. 296 lk.

Väga tore raamat. Vähemalt nende jaoks, kes rahvapärimusest lugu peavad. Kas neisse uskuda, on juba iseküsimus, aga milline ema poleks oma last lohutanud sõnadega: “Varesele valu, harakale haigus”? Ja hakkas ju kergem? Kui mitte füüsiliselt, siis puht-emotsionaalsel tasandil muutuski valutalumine märksa kergemaks. Igal juhul on põnev teada, millistest lausetest ja rituaalidest meie esivanemad kunagi raskuste, murede ja haiguste puhul abi otsisid – no kes siis sai 200 aastat tagasi hambavalu puhul EMO-sse tormata? Sellist kohta polnud olemaski. Polnud kodust rohukappigi, et sealt valuvaigistit haarata. Aga selles raamatus pole sugugi ainult arstimissõnad, vaid ka loitsud majapidamistööde edendamiseks ning loodusnähtuste, loomade ja lindudega suhtlemiseks.

Näiteks loits mesilase nõelamise ennetamiseks: Linnu isake, linnu emake, linnu lendjad õekesed, linnu vahvad vennakesed, linnu põue põrssakesed, jätke minda märkimata, minu nahka näppimata, veri olla kärpimata.

Või loits päikese väljameelitamiseks: Tsõõri, tsõõri, päivä! Tule vällä, päivä, härga. Ma annan sulle pütütävve piima ja poole pätsi leiba.

Järgmise peavalu ajal peaks katsetama aga sellist loitsu: Sekker, sakker, santi sauna, ekker, akker, halba auru. Tühi tuul ja puhu pulka, viska valu vatsakili, peavalu parsile, ajuvalu ahju peale.

Seitsmeteistkümnes – memuaarid

Jelena Skulskaja. “Marmorluik”. Petrone Print, 2015. 256 lk.

Need pole ainult Jelena Skulskaja memuaarid, vaid isiklike mälestustega on põimitud ka tema osalt autobiograafilised novellikesed ning mõtisklused kunstist ja kirjandusest. Kirjutada ta loomulikult mõistab – ma pole originaali küll lugenud, aga ka tõlgituna pole tema stiilitajus kahtlust. Seigad Jelena lapsepõlvest ja noorusest on ühtaegu nii eredad, uskumatud, traagilised kui ka valusad, et tunduvad pärit olevat pigem fantaasiarohkest ilukirjandusest kui tõsielust. Kuidas üks ema saab nii oma tütrega käituda… Igal teisel juhul oleksin autorile sügavalt kaasa tundnud – mida kõike on ta pidanud läbi elama ja kannatama. Aga praegusel juhul jäi kaastunne tekkimata. Miks? Ilmselt sellepärast, et Skulskaja kirjutamislaad, tema ridade vahelt õhkuv jõud ja enesekindlus ei lase kaasa tunda ega haletseda. Võibolla on see aastakümnete jooksul tema ümber kasvanud koorik, et negatiivsustele vastu pidada. Võibolla on ta juba loomult nii tugev, et ei lase sedasorti juhtumitel end maadligi painutada. Ei tea.

Kuueteistkümnes – triloogia

Toomas Vint. “Kojamehe naine”. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 232 lk. Toomas Vint. “Topeltvalguses”. Eesti Keele Sihtasutus, 2005. 271 lk. Toomas Vint. “Mäluauguga naine”. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 195 lk.

Kolm raamatut algselt maalikunstnikuna tuntud, aga hiljem pigem kirjamehena laineid löönud Toomas Vindilt, mis kokku moodustavad nn Helger Tepneri triloogia. Toomas Vindi korrapärased maalid on mulle juba keskkooli-päevilt päris hästi meeldinud. Tõsi, mitte niipalju nagu tema abikaasa Aili Vindi meremaalid või õe Maara säbrulised muinasjutupildid. Seevastu kõnealune romaanitriloogia ei meeldinud mulle sugugi. Toomas Vindi kodulehel on “Kojamehe naise” kohta kirjutatud, et selle ilmumine tekitas puritaanlikes ringkondades õudu. Minus samuti, ehkki ma ei pea end mingiks puritaanlaseks. Lihtsalt kuidagi ebameeldiv oli lugeda, ladusast stiilist ja heast keelekasutusest hoolimata. Teine raamat oli natuke parem ja kolmanda keskpaigas jõudsin juba kergendatult ohata, et päris huvitav, aga lõpus keeras Vint jälle vindi üle ning kõik muutus taas ebaloomulikult jaburaks. Vähemalt fantaasia on Vindil elav ning kirjutada mõistab ta samuti. Aga ikkagi on mul hea meel, et see triloogia lõpuks läbi sai. Ja jumal tänatud, et ma ei tunne isiklikult ühtegi Helger Tepneri taolist meest.