Kaheksas – raamat, mida loed originaalkeeles

Michelle Falkoff. “Playlist for the Dead”. HarperCollins, 2015. 282 lk.

Rahva Raamatust võõrkeelset raamatut valides langetasin otsuse tagakaanel olnud sisututvustuse põhjal. Sami ainuke sõber Hayden teeb pärast noortepidu enesetapu ja jätab Samile mälupulga lauludega. “Kuula, ja sa saad aru,” on ta sellele juurde kirjutanud. Sam kuulab sõbra valitud laule ning üritab taibata, miks Hayden ennast tappis.

See tutvustus tundus põnev ja teistmoodi. Lugesin, aga nagu Sam, nii ei taibanud minagi laulude põhjal, miks Hayden elust lahkuda otsustas. Selgituse tõid inimesed, kellega Sam järgnevate nädalate jooksul kokku puutus ning kellel kogu loos väiksem või suurem roll kanda oli. Oli saladusi ja leina, mõistatusi ja armumist, lootusetust ja ülekohut. Osa inimesi ei osutunud sellisteks, nagu neid peeti, ning põnevus püsis lõpuni välja. Kui oleksin sihtrühm (vanuse poolest), siis meeldiks see noorteromaan mulle kindlasti veel rohkem kui praegu. Soovitan igatahes.

IMAG0297

 

 

Advertisements
By raamatusahtel

Seitsmes – raamat, mis on Apollo või …

… Rahva Raamatu esikümnes sellel nädalal.

Mikk Sarv. “Kuu”. Varrak, 2016. 215 lk.

Minu jaoks oli üllatav, et selline raamat juba mitmendat nädalat raamatupoodide läbimüügi esikümnes seisab. Käesoleval nädalal Apollos 8. ning Rahva Raamatus 6. kohal. Iseenesest on ju muidugi tore, et peale kuulsuste elulugude ka sellist raamatut lugeda tahetakse ja veel nii suurel hulgal. Mulle meeldis “Kuu” samuti. See pole muidugi mingi “neelamisraamat”, vaid paras just jupp jupi haaval lugemiseks. Nii palju fakte, uskumusi, mõistatusi jms seoses Kuu ja meie esivanematega! Just see osa, mis puudutas eesti rahvapärimust, oli minu jaoks kõige huvitavam, ja hakkasin mõtlema, et tore oleks, kui mõni Mikk Sarve masti mees või naine koostaks analoogilise raamatu ka päikesest, kividest, vikerkaarest…

Lõpetuseks ka mõnd vahvad mõistatused:

Kuldõun keselt kopelt?

Karu näitab üle metsa käppa?

Sõlg läve all?

Valge hobune nii suur, et vahib üle katuse?

kuu

 

By raamatusahtel

Kuues – raamat, millest tehtud film…

… jõuab kinodesse aastal 2016.

Jojo Moyes. “Mina enne sind”. Kunst, 2013. 408 lk.

Suhtusin sellese raamatusse tohutu eelarvamusega. Eks ikka sellepärast, et pealtnäha kõik olid seda lugenud ja ülistanud. Pealegi pole moosised armastusromaanid just minu teema. Vähemalt ma arvasin, et “Mina enne sind” on ka miski moos. Või vähemalt kompott (see on natuke vähem magus). Aga õnneks eksisin. Armastust oli, aga kindlasti mitte moosist ega otsesõnu väljendatud kujul (mõned harvad sümpaatsed erandid sealhulgas). Peategelane oli äge ning muhelemiseks jagus võimalusi küllaga. Kuigi vaba aega mul õieti polnud, lugesin selle raamatu kahe ja poole päevaga läbi, mis minu puhul on praegu haruldane. Lihtsalt nii mõnus ja hea oli seda lugeda. Seega kiitus tõlkijale ja toimetajale (ehkki leidsin ka neli ilmselt hooletusest sisse jäänud kirjaviga). Pärast raamatu lugemist otsisin netist üles sama filmi treileri ja hakkasin ebalusega vaatama. Oh seda rõõmu, kui Louisa nägi välja täpselt selline, nagu ma teda olin ette kujutanud (isegi natuke rohkem üle võlli kui raamatus, aga see tundus olevat ainult kasuks). Will oli raamatus tõredam, aga võibolla olid tema tusasemad ilmed nimme treilerist välja jäetud. Seda filmi tahaks isegi vaadata, kinovihkaja, nagu ma olen…

9789949486588.jpg

By raamatusahtel

Viies – raamat žanrist, mida sa pole lugenud.

Tõnu Õnnepalu. “Klaasveranda”. Varrak, 2016. 111 lk.

See väljakutse teema oli keeruline. Eesti filoloogiat õppides sai ju peaaegu kõike loetud – laastudest ja paskvillidest alustades ning eeposte ja jõgiromaanidega lõpetades. Küllap on ka mõnda poeemi loetud, aga ometi võtsin ette Õnnepalu vastilmunud poeemi. Sest nii pikka poeemi pole ma mäletamist mööda varem lugenud. Nii et vast sobib.

Ma armastan seda aega, millest Õnnepalu “Klaasverandas” kirjutab, 20. sajandi algupoolt, mis oli minu kalli vanaema noorusaeg. Ma armastan seda kanti, millest Õnnepalu kirjutab, sest sinna ulatuvad minugi juured. Armastan tema stiili ja oskust pealtnäha mitte millestki midagi nii sooja ja köitvat luua. Lemmikkirjanik kaasajast, kahtlemata.

9789985335970

By raamatusahtel

Neljas – kaasaegne eesti kirjaniku teos

Erik Tohvri. “Äri ja armastus”. Varrak, 2016. 245 lk.

Töö tõttu olen sattunud päris mitut Tohvri romaani lugema, nii ka tema uusimat raamatut, seda siin. Minu lemmikautorite hulka ta ei kuulu, aga samas mõistan väga hästi, miks ta juba pikka aega üks Eesti loetumaid kirjanikke on. Võrdleksin Tohvrit ehk kunagi samuti ülimenuka Kaugveriga – mõlemad mehed kirjutasid elust meie ümber, keskealiste inimeste armastusest, oma koha otsimisest jne.

Erik Tohvri on leidlik, hea sulejooksu ning fantaasiaga. Aga käesolevas raamatus läks ta minu meelest just selle fantaasiaga liiale, sest mõned episoodid on justkui Türgi või Mehhiko seebikast võetud ega tundu sugugi tõepärastena. Liiga palju on kokkusattumusi ning nii mõnegi suhteliini puhul on lõpplahendus hõlpsasti ette aimatav. Ka dialoogid on kohati kunstlikud. Ma pole veel kordagi kuulnud, et eakad inimesed tervitaksid teineteist kunstlikult härratades-prouatades, nagu Tohvri seda kirjutanud on:

“Tere, proua Kummer! Rõõm teid jälle näha.”

“Tere, härra Raavik! Kas üks krüsanteem nagu alati?”

Muljet päästab pisut üks tegelastest, leskmees Evald, kelle sõnavara on toredalt humoorikas ja muhe. Tema pärast võiks raamatut lugeda küll.

19038

By raamatusahtel

Kolmas – raamat, mille tegevus toimub…

… kohas, mida oled külastanud.

Donna Leon. “Seisus kohustab”. Pegasus, 2015. 221 lk.

Veneetsia, mu lapsepõlve unistuste linn… Miks see nii on olnud, sellest kirjutasin oma raamatublogis juba mullu, pärast raamatu “Tuhat päeva Veneetsias” lugemist. Käesoleva raamatu tegevus toimub samuti Veneetsias, ent seekord on see imeline linn pelgalt taust omapärasele krimiloole, mida lahendab commissario Guido Brunetti. Mõrvalugu iseenesest oli põnev ja lõpplahendus ettearvamatu, ent paraku polnud tegelaste hulgas ühtegi, kellele oleks saanud kaasa elada, kelle käekäigu pärast muretseda. Kõik ohvri lähedased – ja ohver ise – olid kujutatud külmade, uhkete ning eemalseisvatena. Isegi peategelasest politseinik, ehkki tubli ja südamlik mees, ei mõjunud minu jaoks piisavalt sümpaatsena. Seega – halb ei ole, aga erilist elamust ka ei pakkunud. Ja Veneetsia vilksatab siin-seal vaid statisti rollis.

9789949550807

 

By raamatusahtel

Teine – 2015/2016 ilmunud lasteraamat

Andrus Kivirähk. “Karneval ja kartulisalat”. Varrak, 2015. 128 lk.

Kui juba Kivirähaga seda lugemisaastat alustatud sai, siis jätkasin samas vaimus. Laps sai jõuluvanalt ühe tema raamatutest ning see oli käepärast võtta. Mõnusad lühikesed ja fantaasiarohked jutukesed, jaburate lahenduste ja puäntidega. Lastele ilmselt meeldivad sellised tegelased nagu jalgpalli suuruseks paisunud kustutuskumm, oma kõhus kooki küpsetav lasteaiakasvataja, ujumist armastav hiir, arvutada oskav padi, praetud kanaga ehitud sirel ja kurb supikulp. Mulle meenutasid need natuke oma lapsepõlves palju loetud Eno Raua lühikesi lastejutukesi, kus tegelasteks olid näiteks hirmuäratav tolmuimeja ja sõjakas pudrunui. Ja need jutud meeldisid mulle üliväga. Küllap meeldiksid ka Kiviräha omad, kui ma laps oleksin.

Kivirahk-Karneval_ja_kartulisalat-215x300

By raamatusahtel

Esimene – raamat, mida “kõik teised” on lugenud…

… aga sina miskipärast ei ole.

Andrus Kivirähk. “Mees, kes teadis ussisõnu”. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 381 lk.

Ma tõesti ei ole Kivirähka varem lugenud ega tema näidendeid teatris vaadanud. Mul on lihtsalt olnud alati trots kõige vastu, mis on tohutult populaarne ja mida igal pool kiidetakse. Nagu Kivirähk. Ja Mikita, keda ma samuti lugenud ei ole. Seetõttu sobis kõnealune väljakutse teema mulle imehästi.

Muljed on kahetised. Jah, Kivirähk on andekas, seda ei saa salata. Milline fantaasia – sest tegemist on ju pesuehtsa täiskasvanute muinasjutuga. Ajaloohuvilisena meeldis mulle ka see, et loo sisse olid põimitud meie ammuste esivanemate uskumused, mõtted ja kombed. See tekitas omamoodi sooja ja armsa tunde. Lemmiktegelane oli rästik Ints (ehkki tegelikult kardan kõikvõimalikke madusid ikka üliväga). Kuid minu jaoks oli romaanis liiga palju koledust, verd, vägivalda, surma. Kõige selle rohkuse tõttu pidin tublisti pingutama, et raamat ikka lõpuni lugeda. Ja mida lõpupoole jõudsin, seda verisemaks läks. Surma said ka need, kes seda kindlasti ei väärinud.

Kokkuvõttes väga huvitav ja suurepäraselt kirjutatud, aga samas kurb ja kole raamat.

mees_kes_teadis_ussis_nu_1

By raamatusahtel

Neljakümnes – raamat, mis on saanud negatiivset vastukaja

Jerome David Salinger. “Kuristik rukkis”. Loomingu Raamatukogu 1961. 176 lk.

Keskkooli alguses seda raamatut esmakordselt lugedes olin muidugi vaimustuses. Milline teismeline ei oleks! Mäletan seda vau-efekti siiani. Nüüd uuesti üle lugedes sain küll aru sellest, miks see mulle kunagi nii kangesti meeldis, aga samasugust elamust ma enam ei saanud. Ilmselt on selle põhjuseks vanus ja lisandunud elukogemus.

Kuigi pärast ilmumist sai “Kuristik rukkis” enamasti positiivset vastukaja, jagus piisavalt ka kriitikat. Mõned näited tollal USA ajalehtedes ilmunud arvustustest:

  • liiga vulgaarne sõnavara
  • mõjub lapsevanematele šokeerivalt
  • etteaimatav ja igav
  • raamatus on liiga palju Holdenit
  • liiga pikk ja monotoonne
  • ükski lapsi armastav inimene ei suudaks sellist teost kirjutada
  • puudub lõpplahendus
  • jumalat teotav
  • lakkamatu raev muutub igavaks

 

ilukirjandus0170

By raamatusahtel

Kolmekümne üheksas – koomiks

Walt Disney. “Piilupart, Miki ja teised”. Kunst, 1972. 128 lk.

Koomiksiraamatutest rääkides meenub mulle loomulikult see Disney kogumik, mida mul lapsepõlves polnud kahjuks õnne omada. Mäletan, et kellelgi klassist oli see raamat olemas ning me moodustasime järjekorra, et seda tema käest endale koju laenutada. Donald, Miki-Hiir, Pluto ning ülejäänud tegelased olid ENSV lapsele midagi erilist ja muljetavaldavat. Paljud pildid neilt lehekülgedelt sööbisid mällu ja nii mitugi sõna/väljendit said just selle raamatu vahendusel tuttavaks, nagu näiteks tsetsekärbes. Tore oli seda jälle lugeda ning äratundmisrõõmus muiata.

1_1_8743688

By raamatusahtel